Pühitsetud jõulud 2024: lugu armastusest, usust ja tänulikkusest
Välismaailm oli kaetud pehme lumekihiga, mis muutis kõik maagiliseks ja rahulikuks. Oli 24. detsembri õhtu, jõululaupäev ja õhk sumises elevusest. Jane ja Andu soojas kodus tantsis jõulutulede pehme kuma üle seinte, luues nende elutuppa rahuliku atmosfääri.
Need jõulud ei olnud Jane ja Andu jaoks lihtsalt järjekordsed pühad – need tähistasid nende teekonda, usku ja imesid, mida nad aasta jooksul kogesid. 2024. aasta oli olnud katsumuste aasta, aasta, mis pani proovile nende vastupidavuse ja armastuse. Kuid see oli ka aasta, mil nende palvetele vastati ja nende usk oli muutunud tugevamaks kui kunagi varem.
Laud oli kaetud lihtsa, kuid südamliku einega. Jane korraldas hoolikalt viimase lihvi, ümisedes hinge all laulu. Andu, oma lemmik jõulukampsun seljas, seisis kuuse lähedal, käes tähtehe. Puu oli armastusega kaunistatud aastate jooksul kogutud kaunistustega, millest igaühel on eriline mälestus.
Enne tähe puu otsa asetamist pöördus Andu Jane poole. „Tead, see täht tuletab mulle meelde, kuidas Jumal meid sel aastal juhatas. Nagu täht, mis targad juhatas, on Tema valgus meile teed näidanud ka kõige mustematel hetkedel.
Jane naeratas, süda täis. "Ja siin me oleme, tugevamad kui kunagi varem," vastas naine.
Pärast õhtusööki kogunesid nad palvele, mõtiskledes jõulude tähenduse üle. See ei puudutanud kingitusi ega kaunistusi; see oli Kristuse sünni ja lootuse tähistamine, mille Ta tõi maailma. Jane ja Andu jaoks oli see lootus olnud ankur läbi iga tormi.
Kesköö lähenedes astusid nad välja karge külma õhu kätte. Ülal olevad tähed särasid ebatavalise säraga, justkui ühineksid pidustusega. Nad hoidsid käest kinni, imetledes öö ilu.
Järgmisel hommikul, jõulupühal, täitus nende kodu soojuse ja naeruga. Nendega ühinesid sõbrad ja perekond, kes tõid igaüks oma rõõmu ja lugusid. Andu Eesti traditsioonid segunesid kaunilt Jane'i Keenia pärandiga, luues ainulaadse pidu, mis austas mõlema kultuuri. Oli muusikat, tantsu ja pidu, mis tõi kõik kokku.
Lapsed mängisid puu lähedal, nende naer täitis ruumi. Jane ja Andu jälgisid neid, kujutades ette, et jõulud tulevad koos oma lapsega, kelle tulekut nad suure põnevusega ootasid.
Keset pidu tõusis Jane'i isa kõnelema. „See jõulupüha tuletab meelde, et ükskõik kui raske teekond ka poleks, ei ole me kunagi üksi. Jumala armastus on alati meiega, juhib meid, tugevdab meid ja viib meid kokku.
Tema sõnad kõlasid kõigis sügavalt. Need jõulud olid tõepoolest pühad, mitte pidude, vaid tänutunde ja usu tõttu, mis täitsid nende südamed.
Õhtu lõppedes istusid Jane ja Andu lõkke ääres ja mõtisklesid päeva õnnistuste üle. Nad teadsid, et elu ei saa alati kerge olema, kuid nad teadsid ka, et nende usk ja armastus kannavad neid läbi. 2024. aasta jõulud tuletasid meelde Jumala imesid ja nad võtsid selle vastu avatud südamega, olles valmis kõigeks, mis ees ootab.
